Piirialane isiksushäire on üks isiksushäire vorme, mille korral esineb haigel äärmusliku ja ebastabiilse meeleolu ning käitumise ja moonutatud minapildiga perioode.¹ Selle tagajärjel võib ta käituda impulsiivselt ning võivad tekkida probleemid pere ja sõpradega, mis omakorda mõjutavad tema toimetulekut igapäevaeluga.^{1, 2}

Piirialane isiksushäire on raske seisund, mida seostatakse enesevigastamise ja enesetapukatsetega.² Kuni kümnendik selle häirega inimestest teeb enesetapu.²

Piirialase isiksushäirega inimene on tundlik tema ümber toimuvate muudatuste suhtes ning võib neile reageerida teravalt ja põhjendamatult. Näiteks võib ta karta, et lähedased hülgavad ta.² Kui keegi, keda ta ootab, jääb mõne minuti hiljaks, võivad tema tunded selle inimese suhtes muutuda kiiresti tugevast kiindumusest vihkamiseks.^{1, 2} Selline äärmuslikkus kajastub ka tema maailmapildis, mille järgi on asjad ja inimesed – sealhulgas tema ise – kas läbinisti head või halvad.^{1, 2}

Sageli ei suuda piirialase isiksushäirega inimene jõuda selgusele oma minas, nad muudavad ühtäkki oma elueesmärke, seisukohti karjääri ja väärtuste suhtes ning arvamusi sõpradest.² Ta võib käituda impulsiivselt ja sageli ka riskantselt, näiteks kulutada mõõdutundetult raha, olla autot juhtides hooletu ja kuritarvitada psühhoaktiivseid aineid.² Ta võib tunda tugevat ja põhjendamatut viha või tühjustunnet ning harv pole ka enesevigastamine.² Piirialase isiksushäirega inimene võib tunda ka masendust ja ärevust.^{1, 2}
 

Piirialase isiksushäire esinemissageduse kohta on erinevaid hinnanguid: mõnedel andmetel jääb see alla 1%, teiste järgi on aga umbes 6%.^2–4 Seda esineb meeste ja naiste seas enam-vähem võrdselt, kuid kaldub naistel avalduma raskemas vormis.³

Piirialase isiksushäire sümptomid tekivad enamasti noorukieas.⁴ Kõige probleemsem ja keerulisem on see noortel täiskasvanutel ning sageli muutub vanemaks saades kergemaks.² Sümptomeid võib esineda kogu elu, aga enamikul selle häirega inimestest on ajaks, kui nad jõuavad 30. ja 40. eluaastatesse, stabiilne töö ja kodune elu.²

Piirialase isiksushäirega inimesed on emotsionaalselt ja funktsionaalselt ebastabiilsed ning see on nende pereliikmete jaoks väga koormav.⁵ Meeleolumuutused tekitavad pingeid nii haigele endale kui ka tema lähedastele, kellel võivad seetõttu samuti tekkida vaimse tervise  probleemid.^{1, 5}

Piirialase isiksushäire diagnoosib vaimse tervise spetsialist, kes küsitleb patsienti ning arutab temaga sümptomeid ja haiguslugu.¹

Selle häire korral võib abi olla psühhoteraapiast: näiteks õpetab see inimesele, kuidas teistega lävida ning oma mõtteid ja tundeid oskuslikumalt väljendada.¹ Samuti võib olla hea mõte pakkuda ka haige hooldajatele ja pereliikmetele teraapiat ja nõustamist selle kohta, kuidas piirialase isiksushäirega inimeste eest paremini hoolitseda.¹ Seda häiret ei osata välja ravida, kuid ühe uuringu järgi on 50% selle all kannatanute olukord kümne aasta pärast paranenud ning nad suudavad täita töökohustusi ja hoida suhteid teiste inimestega.⁶