Rohkem Kui Sajandi Jagu Pühendunud Tegevust

Esimese maailmasõja ohvrid andsid neuroloogidele võrreldamatu ehk ka mõnevõrra soovimatu võimaluse teadusuuringuteks. Sõjavigastustest põhjustatud füüsiliste ja psüühiliste funktsioonihäirete jälgimine võimaldas neuroloogidel seostada meie kesknärvisüsteemi allosi kindlate võimetega. 1917. aastal kirjeldas Julius Wagner Ritter von Jauregg väidetavalt esimest psühhiaatrilise ravi lahendust, kui ta avastas paralüütilise dementsuse ravi malaaria inokuleerimise teel.

1920. aastal tegi Otto Loewi esimese katse tõestamaks, et närviülekanne on keemiline protsess. 1922. aastal alustati skisofreeniahaigete patsientide ravimist Somnifen-Dauerschlafi teraapiaga. Patsientidele anti suurtes annustes Somifeni (barbituraat), mis pani nad kahe-kolmenädalasteks perioodideks kogu päevaks magama.

1929. aastal demonstreeris Hans Berger esimest inimesel kasutamiseks mõeldud elektroentsefalograafi (EEG), seadet aju elektrilise aktiivsuse mõõtmiseks ja salvestamiseks. Bergeri leiutist kasutatakse tänapäeval regulaarse diagnostilise testina psühhiaatrias ja neuroloogias ning levinud vahendina aju-uuringutel. 1933. aastal esitles Manfred Sakel Berliinis Saksamaal oma esimesi katsetulemusi insuliinšoki tõhususest skisofreeniahaigetel patsientidel. Arendusfaasis olid vaimse tervise häirete somaatilised ravimeetodid, nagu elektrokonvulsiivravi ja psühhokirurgia. Need ravimeetodid põhinesid vaimse tervise patoloogiate bioloogilisel mudelil, mis eeldab, et vaimse tervise häired on põhjustatud bioloogilise tasakaalu häirumisest kehas ja need on võrreldavad füüsilise keha haigustega.

1930. aastatel leiutas Wilder Penfield koos oma kolleegi Herbert Jasperiga Montreali protseduuri, mille käigus ta ravis raske epilepsiaga patsiente krambihoogude lähtepiirkonna närvirakkude hävitamisega. Enne opereerimist stimuleeris ta operatsioonilaual teadvusel (ainult lokaalse tuimastuse all) olevate patsientide aju elektriliste sondidega ja jälgis nende reaktsioone. Nii sai ta täpsemalt sihtida epilepsiahoogude eest vastutavaid piirkondi ajus ja vähendada operatsiooni kõrvaltoimeid. Seda protseduuri kasutatakse edukalt tänapäevalgi.

1935. aastal viis Portugali neuroloog Egas Moniz läbi maailma esimese lobotoomia. Järgnevatel aastatel viisid Walter Freeman ja James W. Watts Ameerika Ühendriikides lõpule esimesed lobotoomiad. Lobotoomia soovitud eesmärk oli kontrollimatult vägivaldsete või emotsionaalsete patsientide rahustamine ning algul osutus see protseduur ka edukaks. Kuid lisaks kahekümne viie protsendilisele suremusmäärale põhjustas lobotoomia patsientidel ka impulsside üle kontrolli kadumise, ebaloomuliku rahulikkuse ning pealiskaudsuse ja/või täieliku tunnete puudumise. Koos psühhoaktiivsete ravimite kasutusele võtmisega vähenes sellise praktika kasutamine. 1949. aastal sai Egas Moniz oma töö eest Nobeli preemia.

1936. aastal teostasid Itaalia arstid Ugo Cerletti ja Lucio Bini skisofreeniahaigel patsiendil esimese elektrišokiteraapia ja saavutasid sellega häid tulemusi. See ravimeetod hakkas varsti laialt levima ning seda kasutati kõige sagedamini Ameerika Ühendriikides ja Euroopas. Olenemata varasematest väärkasutamise juhtudest kasutatakse seda ravimeetodit edukalt tänapäevalgi, küll tuntavate uuendustega. 1937. aastal kirjeldasid H. Houston Merritt ja Tracy J. Putnam oma tähelepanuväärseid tulemusi fenütoiini kasutamisel märgatava teadvuskao ja psühhogeensete krambihoogude (epilepsia) ravis.

Šveitsi füsioloog Walter Rudolf Hess võitis 1949. aastal Nobeli preemia siseorganite talitlust kontrollivate ajuosade kaardistamise eest. Hess kasutas 1920. aastate lõpul välja arendatud meetodeid aju stimuleerimiseks, kasutades elektroode aju stimuleerimiseks täpselt määratletud anatoomilistes piirkondades. See võimaldas tal kaardistada aju piirkonnad ja spetsiifilised füsioloogilised reaktsioonid. Hüpotalamuse stimuleerimine võimaldas tal sõltuvalt stimuleeritud piirkonnast esile kutsuda käitumisilminguid erutusest ükskõiksuseni.

Samuti 1949. aastal võttis Austraalia psühhiaater J. F. J Cade kasutusele psühhotroopse ravimi liitiumi ja algas psühhofarmakoloogia ajastu. 1950. aastatel võeti kasutusele terve komplekt tõhusaid antipsühhootilisi ravimeid, mis ei ravinud küll psühhoosi, aga suutsid kontrolli all hoida selle sümptomeid. 1952. aastal võeti kasutusele Prantsusmaal avastatud esimene antipsühhootiline ravim kloorpromasiin (levinud nimetusega Thorazine).

Esimene tritsükliline antidepressant imipramiin arendati välja 1950. aastate lõpul. 1958. aasta septembris Roomas Itaalias toimunud esimesel rahvusvahelisel neurofarmakoloogia kongressil oli dr Freyhan Ameerika Ühendriikide Pennsylvania ülikoolist üks esimesi arste, kes tutvustas imipramiini toimeid 46-liikmelisel patsiendirühmal, kellest enamikul oli diagnoositud depressiivne psühhoos.

Selle uuringu jaoks valiti patsiendid depressiivse apaatia, kineetilise pärsituse ja lootusetuse ning meeleheite sümptomite alusel.

1970. aastate vältel võimaldas uute radioloogiliste uurimismeetodite väljaarendamine korraga arstidel ja uurimistöö tegijatel koljut avamata aju lähemalt vaadata. 1972. aastal tootis G. N. Hounsfield Londoni ettevõttest EMI Limited esimese prototüübi kompuutertelgtomograafist (CAT). Ameerika arst ja teadlane Raymond Damadian lõi magnetilise resonantsi analüütilisi omadusi uurides maailma esimese magnetresonantstomograafi (MRT).

1974. aastal arendasid M. E. Phelps, E. J. Hoffman ja M. M. Ter Pogossian välja esimese positronemissioontomograafi, seadme, mis annab aju aktiivsuse kohta visuaalset teavet. Arstid kasutavad positronemissioontomograafiat aju verevoolu ja hapnikukasutuse jälgimiseks.

1990. aastate algul kuulutas Ameerika Ühendriikide president George H. W. Bush eesoleva kümnendi „aju kümnendiks“, rõhutades sellega poliitilist kõlapinda, mida ajuga seotud haigused olid hakanud saavutama. 1993. aastal tuvastati geen, mis põhjustab Huntingtoni tõbe. 1994. aastal jagasid Alfred G. Gilman ja Martin Rodbell Nobeli preemiat, kui avastasid inimese rakkudes G-valguga seotud retseptorite nimelise valgurühma ja selle osa närviimpulsside transdukteerimisel.

Tulenevalt nende füsioloogilisest ja patofüsioloogilisest tähtsusest sai G-valguga seotud retseptoritest nüüdisaegsete ravimite väga edukas sihtmärk. 1995. aastal tutvustasid dr John R. Marler ja tema kolleegid esimest tõhusat sekkumist käimasoleva insuldi protsessi.

2013. aastal võitsid Ernst Bamberg jt Grete Lundbecki Euroopa aju-uuringute fondi ajupreemia optogeneetika leiutamise ja täiustamise eest.

See revolutsiooniline meetod võimaldab valguse abil geneetiliselt spetsialiseerunud närvirakkude kogumeid sisse ja välja lülitada, võimaldades välja selgitada mitte ainult normaalsete ning ebanormaalsete närvilülituste omadusi, vaid leida ka uusi lähenemisi ajuhaiguste ravis.