Epilepsia on ajuhaigus, mille põdejatel tekitavad haigushooge ülemäära tugevad elektrilised impulsid, mida aju lühiajaliselt tekitab. Haigushood võivad varieeruda alates lühiajalisest tardumusest või lihastõmblusest kuni ulatuslike ja pikaajaliste krampideni.³ Mõnedel epileptikutel on vähem kui üks haigushoog aastas, samas kui teistel esineb neid iga päev lausa mitu.³

Erinevaid epilepsiasündroome määratletakse selliste tegurite alusel nagu hoogude tüüp, vanus esimeste haigushoogude ajal ja aju osad, mida need mõjutavad.⁴ Lennoxi-Gastaut' sündroomile on omased mitut tüüpi hood, mille ajal võib keha tõmbuda kangeks või lõtvuda, võib esineda teadvusekaotust ja inimene võib pikali kukkuda.^1,2 Kuna hood on rängad ning tekitavad sagedasi vigastusi, mahajäämust arengus ja käitumisprobleeme, on Lennoxi-Gastaut' sündroomil tervisele rasked tagajärjed.²

Haigushoog võib olla generaliseerunud või fokaalne olenevalt sellest, kas see mõjutab tervet aju või ainult mõnda selle osa.^5,6 Hoo ajal võib esineda alltoodud sümptomeid.^5,6

• Motoorsed häired – rütmilised tõmblevad liigutused (klooniline); lihasnõrkuse või -lõtvuse tekkimine (atooniline); lihaspinge või -jäikuse tekkimine (tooniline); kerged lihastõmblused (müokloonne); või kogu keha korduv jäigaks tõmbumine ja lõtvumine (krambid).

• Mittemotoorsed häired – tühi pilk (absaans); taju-, tunde-, mõtlemis- ja kognitiivsed häired; aistingud seedeelundkonnas, külma- või kuumalained, kananahk, südamepekslemine jne (autonoomsed ilmingud); liikumise puudumine (käitumisseisak).

Lennoxi-Gastaut' sündroomi eristavad teistest epilepsiavormidest kolm peamist erijoont.^{1, 7}

1. Mitut tüüpi hood.^{1, 7, 8} Kõige tavalisemad on toonilised hood, mille korral lihased tõmbuvad kokku ja keha (või mõni selle osa) muutub järsku jäigaks. Sellise haigushoo kestus võib varieeruda mõnest sekundist mõne minutini ja neid esineb peamiselt magamise ajal. Atüüpilise absaansi hood on sageduselt teisel kohal ja nende esinemisel kaotab haige korraks teadvuse. Iseäranis ohtlikud on atoonilised haigushood, mille tõttu võib haige järsku pikali kukkuda ja end seetõttu vigastada. Viimasena kirjeldatud haigushoogude tõttu, mida esineb rohkem kui pooltel Lennoxi-Gastaut' sündroomiga inimestel, võib peavigastuste vältimiseks olla tarvis kanda kiivrit ja näomaski.

2. Kognitiivsed häired.^{1, 7} Enamikul Lennoxi-Gastaut' sündroomiga lastest (80–90%) esineb õppimisraskusi. Need võivad ilmneda juba enne epilepsiahoogude avaldumist ja aja jooksul süveneda ning nendega kaasnevad sageli käitumisprobleemid, näiteks hüperaktiivsus, agressiivsus ja autistlik käitumine.

3. Kõrvalekalded elektroentsefalogrammis ehk EEG-s.^{1, 7} Elektroentsefalograaf on seade, mis kinnitatakse peanaha külge ja mis mõõdab aju elektrilist aktiivsust. Kõrvalekalded EEG-s võivad aidata diagnoosida epilepsiat üldiselt ja Lennoxi-Gastaut' sündroomiga inimestel tekivad haigushoogude ajal (ja mõnikord ka nende vahelisel ajal) iseloomuliku mustriga elektrilained.

Maailmas on umbes 27 miljonit epilepsiahaiget.⁹ Nende hulgas on täiskasvanute ja laste vahekord umbes 6 : 1.¹⁰ Arvatakse, et Lennoxi-Gastaut' sündroom moodustab lastel ilmnevatest epilepsiajuhtudest ligikaudu 4%, kuigi on ka erinevaid hinnangud.^{8, 11}

Lennoxi-Gastaut' sündroom ilmneb üldjuhul vanuses 3–5 eluaastat ning peaaegu alati enne 8. eluaastat.¹ Seda esineb poistel umbes poole sagedamini kui tüdrukutel.² Lennoxi-Gastaut' sündroomil on mitu erinevat põhjust, millest kõige levinum on ajukahjustus, nt sünnituse käigus tekkinud hapnikupuudus või infektsioon või peavigastus.² Umbes neljandikul kuni kolmandikul juhtudest ei suudeta Lennoxi-Gastaut' sündroomi põhjust kindlaks teha ja oma osa võib olla ka pärilikkusel.²

Lennoxi-Gastaut’ sündroom on ohtlik: 5% haigetest sureb lapse- või noorukieas – selle sündroomiga lastel on 14 korda suurem risk surra kui lastel, kellel seda ei ole.^{12, 13} Lennoxi-Gastaut' sündroom pärsib intellektuaalset arengut, suhtlemisvõimet, toimetulekut koolis ja suutlikkust iseseisvalt hakkama saada.⁸ Enamikul selle sündroomiga inimestest (80–90%) esineb haigushooge ka täiskasvanuna.¹² Lapsevanematel, pereliikmetel ja hooldajatel on raske nendega toime tulla ning paljud Lennoxi-Gastaut' sündroomiga inimesed pannakse lõpuks hooldusasutusse.^{8, 12}

Lennoxi-Gastaut' sündroomi diagnoosimisel võetakse aluseks EEG (tehtud nii une kui ka ärkveloleku ajal), haigusloo ja läbivaatuse andmed ning pea magnetresonantstomograafia (MRT) tulemused.^{2, 7} Lennoxi-Gastaut' sündroomi võib olla keeruline eristada muudest epilepsiavormidest ning EEG talletatavate elektrilainete eripärane muster võib aidata jõuda jälile, millise sündroomiga on tegu.⁷

Võrreldes teiste epilepsiavormidega on Lennoxi-Gastaut' sündroomiga iseäranis keeruline toime tulla.¹ Seda pole võimalik välja ravida ja olemasoleva ravi eesmärk on vähendada kõige raskemate ja ohtlikumate haigushoogude sagedust.² Kuigi alati pole võimalik hoogusid täielikult kontrolli alla saada ja patsiendid vajavad eluaegset tuge, on turule jõudmas ravimid, mis võivad aidata Lennoxi-Gastaut' sündroomi hoogudega toime tulla.^{2, 14}