Ülevaade Psühhiaatrilistest Häiretest 

Meeleolu- ja muud ärevushäired on rasked vaimse tervise häired, mis mõjutavad tugevasti haige isiklikku ja pereelu ning tema toimetulekut tööl ja koolis.

Meeleoluhäireid iseloomustavad äärmuslikud seisundid, näiteks väga tugev meeleolulangus (depressioon) või kõrgenenud meeleolu ja tujulanguste vaheldumine (bipolaarne häire). Depressioonis inimesi vaevab pikaajaline kurbus ning tühjus- ja lootusetustunne, neil puudub huvi igasuguste tegevuste vastu ja nad ei tunne neist rõõmu. Samuti esineb neil sageli kognitiivseid häireid, näiteks keskendumis- ja otsustamisraskusi. Bipolaarse häirega inimesed on periooditi ülevoolavalt rõõmsad ja energilised, mis võib omakorda viia impulsiivse ning riskialti käitumiseni.

Ärevushäiretega inimestele on iseloomulik tugev ja põhjendamatu ärevustunne. Näiteks generaliseerunud ärevushäire korral ei suuda inimene hoida kontrolli all muret igapäevaste asjade, näiteks kohustuste, rahaasjade ja tervise pärast. Posttraumaatiline stressihäire võib ilmneda pärast traumaatilist läbielamist, näiteks vägivaldse olukorra või liiklusõnnetuse järel, ning traumat võidakse korduvalt läbi elada painavate unenägude või eredate kujutluspiltidena.

Meeleolu- ja muud ärevushäired on suhteliselt levinud ning pole harvad juhud, kui inimesel esineb korraga mitu sellist häiret. Sümptomid on inimeseti erinevad, kuid tänu ravile suudab enamik naasta normaalsesse igapäevaellu.

Loe lähemalt depressioonist siin, bipolaarsest häirest siin, üldistunud ärevushäirest siin, posttraumaatilisest stressihäirest siin.

Isiksushäire on mõtte-, taju- ja käitumisviis, mis erineb tugevasti ühiskonnas ootuspärastest normidest ega muutu ajas tuntavalt. Kuigi igaüks meist näeb ja mõtestab ümbritsevat erinevalt, saab isiksusest isiksushäire siis, kui selle tõttu ei suuda inimene enam piisaval määral kohaneda konkreetse olukorraga ning see tekitab pingeid ja toimetulekuprobleeme.

On olemas palju erinevaid isiksushäire tüüpe. Sõltuvalt tüübist võib inimene jätta mulje, et ta on imelik ja veider, üliemotsionaalne ja tujukas või murelik ja närviline. Näiteks inimesed, kellel on piirialane isiksushäire, kardavad hülgamist ja kannatavad äärmuslike meeleolukõikumiste käes. Sedalaadi isiksushäire korral esineb sageli impulsiivset käitumist, näiteks psühhoaktiivsete ainete kuritarvitamist ja enesetapukatseid, mida tuleb kindlasti püüda kontrolli alla saada.

Isiksushäired algavad üldjuhul noorukieas või varajases täiskasvanueas ning võivad – kuid ei pruugi – sõltuvalt konkreetsest häirest aja jooksul leeveneda. Isiksushäired mõjutavad tugevasti inimese suhteid pere ja sõpradega ning võivad raskendada toimetulekut igapäevaeluga.

Loe lähemalt piirialasest isiksushäirest siin.

Psühhootilised häired, näiteks skisofreenia, on rasked vaimse tervise hälbed, mida seostatakse moondunud mõtlemis- ja tajuviisidega. Neid iseloomustab psühhoosiseisund, milles inimene kaotab reaalsustaju. Inimesel võib esineda luulusid ehk tugevaid, kuid väärasid veendumusi: näiteks usuvad nad, et keegi püüab neile halba teha või et keegi sisendab neile teatud mõtteid. Samuti võib esineda hallutsinatsioone, mille põhjuseks on meelte edastatud väärteave: näiteks kuuleb inimene hääli või näeb asju, mida pole tegelikult olemas. Lisaks võivad psühhootilise häirega kaasneda nõrgenenud emotsioonid, kõneraskused ja vähenenud rõõmutunne või huvipuudus.

Psühhootilisi sümptomeid ja häireid võivad esile kutsuda teatud ravimid ja ebaseaduslikud narkootilised ained, need võivad tekkida mõne muu haigusseisundi tagajärjel või võivad nende põhjuseks olla struktuursed muutused või kõrvalekalded aju keemilises tasakaalus. Üldiselt ei ole inimesed nende häiretega kuigi hästi kursis ning seetõttu kaasneb psühhootiliste häiretega sageli häbimärgistamine ja diskrimineerimine.

Psühhootilised häired vajavad ravi ja on sageli invaliidistavad, mõjutades tugevasti haige isiklikku ja pereelu ning tema toimetulekut tööl ja koolis.

Loe lähemalt skisofreeniast siin. 

Psühhoaktiivsete ainete hulka loetakse näiteks alkohol, kanep, hallutsinogeenid, inhaleeritavad ained, opioidid, rahustid, stimulandid (nt amfetamiin ja kokaiin) ja tubakas. Neid kõiki ühendab see, et tarvitatuna liiga suures koguses tekitavad need muutusi motivatsioonitaset ja heaolutunnet reguleerivates ajupiirkondades. Alguses ergutab psühhoaktiivne aine heaolutunnet tekitavat ajusüsteemi ja pakub seeläbi naudingut. Ent aja jooksul nauding, mida aine tarvitamisel kogetakse, nõrgeneb ning kui inimene ainet ei saa, võib tal tekkida selle järele tugev tung või võõrutusnähud. Seega tarvitatakse ainet vahel mitte naudingu saamiseks, vaid selle mittetarvitamisest tingitud ebameeldivate ilmingute vältimiseks.

Psühhoaktiivsete ainete tarvitamisest tingitud häirega inimene kasutab ajus tekkinud muutuste tõttu ainet suuremas koguses ja kauem, kui peaks. Teisisõnu tekib tal selle suhtes tolerants. Kuigi ta võib üritada aine tarvitamist piirata, osutub see sageli raskeks või lausa võimatuks. Suur osa tema päevast keerleb aine hankimise ja tarvitamise ümber ning ilmselgelt mõjutab see tema suutlikkust täita oma kohustusi tööl, koolis ja kodus.

Alkoholitarvitamise häire on väga levinud psühhoaktiivsete ainete tarvitamisest tingitud häire vorm. Tõsiste tervisekahjustustega seostatakse iseäranis seda häiret ning see suurendab enneaegse surma ja invaliidistumise ohtu.

Loe lähemalt alkoholi tarvitamise häirest siin.